Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon Narva (saksa keeles Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narwa"), tuntud ka kui pataljon Narva oli 1942. aastal eesti vabatahtlikest moodustatud Relva-SS rindeväeosa Teises maailmasõjas Idarindel.
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2021) |
| Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narwa" (saksa keeles)) | |
|---|---|
 Relva-SS-i logo | |
| Tegev | veebruar 1943 – märts 1944 |
| Riik |
.svg){kind=small} Suursaksa Riik |
| Kuuluvus |
 Relva-SS SS-Soomusgrenaderidiviis „Wiking“ ja 5. SS-Soomusdiviis "Wiking" |
| Liik | jalavägi, Soomusjalavägi |
| Suurus | pataljon |
| Lahingud |
Teise maailmasõja Idarinde: Izjumi lahing Hadnitsa lahing Tšerkassõ kott Olshana kott |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud | Sturmbannführer Georg Eberhardt |
20. märtsil 1944 saabus pataljon Narva Tallinna, pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile. Pataljoni Narva tuumikust moodustati 20. Eesti SS-diviisi 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon).
Pataljon Narva formeeriti kui Eesti SS-leegioni (Estnische SS-Legion) I pataljon. Pataljoni isikkoosseis läbis väljaõppe Poola kindralkubermangus Dębnica linna lähedal asunud endises Poola armee ratsaväe väljaõppelaagris Heidelaager (SS-Truppenübungsplatz Heidelager).
.jpg)
Esialgu oli väljaõppeülem leitnant Paul Maitla, hiljem saabusid väljaõpet juhendama ohvitserid ja allohvitserid diviisist "Deutschland". Pataljoniga liideti ka osa algselt Politseipataljon Ostlandis Kiievis teeninud baltisakslastest ja 1941. aastal Eestist Nõukogude okupatsiooni eest Saksamaale ümber asunud eestlasi. Laskurkompaniid läbisid väljaõppe Heidelaagris, erirelvastuse väljaõpe toimus aga mujal: tankitõrjekahurimehed Hilversumis Hollandis, radistid Poznanis, allohvitserid aga Baierimaal Bad Tölzi SS-i nooremohvitseride koolis (SS-Junkerschule Bad Tölz).
Eesti Leegioni ja I Rügemendi ülema Franz Augsbergeri käskkirjaga kohustati I pataljoni lahinguvalmis olema 1943. aasta veebruariks. 13. veebruaril 1943 toimus I pataljonis sõdurivande andmine.
23. märtsil 1943 arvati 1. pataljon Eesti Leegioni koosseisust välja ja sellest moodustati Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva" ja suunati Väegrupp Südi rindele.
Pataljoni esimene ülem oli Sturmbannführer Georg Eberhardt. Pataljoni koosseisus oli sel ajal 973 meest, nendest 776 eestlast ja 197 sakslast.
Veebruari lõpus 1943 läks SS-Soomusgrenaderidiviis „Wiking“ Soome Relva-SS vabatahtlike pataljon (Finnisches Freiwilligen-Bataillon der SS), seoses lepingu lõppemisega Ukrainast kodumaale tagasi ning Eesti Leegionist eraldatud 1. pataljon suunati 4. aprillil 1943 Ukrainasse soomlasi asendama. Pataljon "Narva" määrati SS-Soomusgrenaderidiviis „Wiking“ koosseisu iseseisva motoriseeritud pataljonina ning tegutses koos 10. SS-soomusgrenaderirügement "Westland"iga.
"Narva" pataljoni ülemad
- SS-Sturmbannführer Georg Eberhardt (13. veebruar 1943 – † langes 21. juulil 1943, Izjumi lähedal);
- pataljoni adjutant SS-Untersturmführer Herbert Kohlsche (–21.7.1943)
- SS-Obersturmführer Kurt Schmidt, 21. juulil 1943 – pataljoniülema kohusetäitja;
- SS-Hauptsturmfühurer Hans Koop, 21. juulil 1943 – pataljoniülem[1];
- SS-Hauptsturmführer Bernhard Grafhorst (1913–† 2. september 1943) (fr), † langes Irdõni metsalahingus 12. jaanuaril 1944[küsitav]
- Sturmbannführer Herbert Oeck (08.1943-);
- pataljoni adjutant SS-Untersturmführer Kurt Schmidt (–11.2.1944)
- SS-Hauptsturmführer Karl Silberleitner (2. september 1943 – märts 1944);
Pataljoni koosseis
- Staabikompanii, ülem Relva-SS Untersturmführer Bernhard Langhorst, SS-Untersturmführer Hermann Hoops.
- Staabikompaniisse kuulusid ka side (telefon, raadio ja käskjalad-virgatsid) rühm, luure- ja pioneerirühm ning haavatute sidumispunkt, samuti vooriüksus.
- I kompanii, kompaniiülem, SS-Hauptsturmführer Jaan Raudsoo (1907–† 17(21[2]).07.1943 Izjum); SS-Oberscharführer Leo Schmied; SS- Obersturmführer Hans-Peter Schmidt, SS-untersturmführer Rudolf Türk (12.1943 kuni † langes 02.1944)
- 1. rühm, rühmaülem SS-Untersturmführer Herbert Nugis
- 2. rühm
- 3. rühm
Rühmaülemad: SS-Untersturmführer Wilhelm Gelzleichter
- II kompanii, kompaniiülem, kapten Adolf Nader, SS-Obersturmführer Herbert Burgdorf, SS-Obersturmführer Eberhard Heder, (08.1943-01.1944) SS-Hauptsturmführer Hugo Siim (- † 12. jaanuar 1944 Irdõni metsalahingus);
- 4. rühm, rühmaülem SS-Untersturmführer Hans Götze, SS-obersturmführer Leo Schmidt
- 5. rühm, rühmaülem[3] SS-Untersturmführer Hando Ruus
- 6. rühm, rühmaülem SS-oberleutenant Walter Leicht; vanemveebel Walter Grubbe; leitnant Harald Salumäe
- III kompanii, kompaniiülem, SS-Obersturmführer Fritz von Böckmann, SS-Untersturmführer Herbert Fiala, SS-Obersturmführer Walter Leicht, (08.1943–02.1944); SS-Obersturmführer Hando Ruus[4]
- 7. rühm
- 8. rühm
- 9.rühm
Rühmaülemad: SS-Untersturmführer Herbert Fiala, vanemveltveebel Walter Bliedtuer
- IV (raskerelvade)kompanii, kompaniiülem, SS-Obersturmführer Karl Silberleitner; SS-Hauptsturmführer Oskar Puusepp (12.1943-), kompaniiülema kt. Ralf Fisker (- † 08.1944 Hadnitsa), SS-Untersturmführer Hermann Schacht;
- (76,2 mm ja 50,0 mm) tankitõrjekahurite Pak rühm. Kahurid "Kõu" - SS-unterscharführer Alfons Haring ( † 04.09.1943 Krakov), "Tasuja" - SS-unterscharführer Ilmar Ainsaar (– 01.1944), "Pikker". Rühmaülem SS-Obersturmführer Ralf Fisker;
- raskete granaadiheitjate SGw rühm, rühmaülem SS-Untersturmführer Alfred Ensmann
- jalaväe saatekahurite IG rühm (saksa k IG Zug), rühmaülem Relva-SS Untersturmführer Eduard Kirschbaum
- raskekuulipildujate rühm (saksa k SMG, rühmaülem Relva-SS Untersturmführer Herbert Fiala (1942- † juuli 1943 Izjumi lahing).
- 1944. aasta detsembris saabus 500-meheline täiendus. Saabunud täiendusest saadeti 80 noort teistesse 5. SS-soomusdiviisi Wiking üksustesse, kohalejäänutest moodustati kaks kompaniid[5]. Üks nendest jäi väljaõppele Korsuni lähistele, nendest moodustati pataljon "Narva" 4. kompanii. Ülem, Relva-SS Obersturmführer Oskar Ruut. Teine osa saadeti Steblevi linna ruumi, kus tegutses diviisi õppepataljon ja allutati väljaõppeks diviisi luurepataljonile ja asuti seda rinde tagalas välja õpetama. Ülem, SS-Untersturmführer Hermann Schacht[6].
Pataljoni kuulus 4 kompaniid, kompaniisse kuulus 3 rühma ja rühma kuulus 3 jagu. Igas laskurjaos oli 2 kergekuulipildujat (MG34). Raskerelvade kompaniis oli 3 raskekuulipilduja jagu ja 1 granaadiheitja jagu.
IV (raskerelvade)kompanii relvastuses oli Nõukogude trofeena saadud 3 rasket tankitõrjekahurit (76,2 mm), 3 kerget tankitõrjekahurit (50,0 mm); 8 rasket 80,2 mm granaadiheitjat, 6 kerget jalaväe saatekahurit 75 mm IG-18 ja 2 neljatorulist 20 mm õhutõrjekahurit (Vierlingflak) SMG-34.
Pataljon saabus 7. aprillil 1943 Ukrainasse Lozovaja ja Bliznjuki raudteejaamadesse ning dislotseerus samas lähedas asuvates külades ja osales aktiivses lahinguväljaõppes.
Viimase lahinguõppuse tulemusi hinnates märkis SS-diviisi "Wiking" diviisikomandör Herbert Gille:
„Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud.“
– [7]
Juuli keskpaigani 1943 toimus täiendav väljaõpe rinde tagalas. 4.–16. juulini toimus Idarinde Saksa vägede pealetungioperatsioon Tsitadell. 18. juulil viidi pataljon Väegrupp Süd 8. armee rindele oma lõiku Izjumi lähistel, Harkivist kagus, ja osales seal vastupanus Nõukogude Punaarmee Brjanski, Kesk- ja Läänerinde vägede pealetungioperatsioonile ja Kurski lahingus.
Izjumi lahing
Pikemalt artiklis Izjumi lahing
19. juulil 1943 kell 9.30 algas kolmepäevane Izjumi lahing, mis oli ühtlasi ka pataljonile tuleristseteks. Sakslased olid arvestanud, et pataljon ei pea rünnakule peasuunal Punaarmee jõudude ülekaalule (umbes 20 000 meest ja üle 115 tanki) vastu ja taganeb. Kui seda ei juhtunud, tundus see sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti kontrollima väegrupp Süd kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud. Pataljon "Narva" kaotused olid 69 langenud eestlast ja 6 sakslast. Haavatuid oli 326, enamusel nendest kergemad haavad. Izjumi lahingu teisel päeval langes 2. kompanii lõigus toimunud läbimurde likvideerimisel käsitsivõitluses 1. kompanii ülem Hauptsturmführer (kapten) Jaan Raudsoo. Kolmandal päeval langes pataljoni ülem Sturmbannführer (major) Georg Eberhardt, kelle jalgade ees lõhkes tankitõrjemürsk ja haavas pataljoniülemat surmavalt. Pataljoni juhtimise võttis üle adjutant Schmidt. 21. juulil kell 2.00 vahetati pataljon välja puhanud Wehrmachti üksusega.
Pataljon "Narva" võitlejaid autasustati Izjumi lahingu eest 35 EK II klassi ja 4 EK I klassi Raudristiga. Autasud andis kätte 5. SS-tankidiviisi "Wiking" ülem Obergruppenführer (kindral) Herbert Otto Gille.
Hadnitsa lahingud
- Pikemalt artiklis Hadnitsa lahing, Belgorod-Harkivi pealetungioperatsioon, 3. august 1943 – 23. august 1943
1943. aasta 3. augusti hommikul kell 5 algas põhja pool Belgorodi, Tomarovka ja Stepnoje piirkonnas Punaarmee pealetung. 5. augustil langes Belgorod, 7. augustil Bogoduhhov. Punaarmee suurrünnakust võtsid osa Voroneži rinne ja Stepirinne, lõuna pool Harkovit toetas neid Edelarinne. Belgorod-Harkovi lahingutest võtsid Punaarmee kolme rinde koosseisus osa 18 tankidiviisi ja 72 jalaväediviisi. Pärast Belgorodi ja Bogoduhhovi vallutamist suundusid Punaarmee Edela- ja Lõunarinde väed Harkovi peale. Saksa vägede peakorter suunas pärast Belgorodi langemist Izjum-Barvenkovo ruumis Donbassi kaitsnud tankidiviisid "Das Reich", "Totenkopf" ja "Wiking" Harkovi ruumi. Pataljon "Narva" kaheksapäevane lahing, augustis, toimus Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel. Pataljonil õnnestus Punaarmee pealöögi suunal vastu panna ja oma positsioonidele jääda. Hadnitsa küla tagasivallutamisel sai surmavalt haavata 4. kompanii tankitõrjerühma ülem obersturmführer Ralf Fisker. Nende lahingute eest anti "Narva" pataljoni meestele 45 I ja II klassi Raudristi. Teise eestlasena (esimene kapten Friedrich Kurg) sai I klassi Raudristi untersturmführer (nooremleitnant) Hando Ruus.
Pärast Hadnitsa lahinguid oli pataljonis alles 157 meest. Pataljon sai küll korduvalt täiendust, kuid arvestades raskeid lahinguid ei jätkunud komplekteerituist kauaks. Detsembris jõudis kohale 500-meheline täiendus, kuid see oli peaaegu väljaõpetamata. Nendest moodustati pataljon "Narva" 4. kompanii ja asuti seda rinde tagalas välja õpetama. Väljaõpet juhatas obersturmführer Leicht, 4. kompanii I. rühma ülem oli Oskar Ruut, II. rühma juhtis Evald Müür.
Augustiks taganesid pataljoni osad Dnepri alamjooksule, kus asusid väljaehitatud kaitseliinile kaitsele. Oktoobrist 1944. aasta lõpuni oli pataljon rahulikus rindelõigus Dnepri jõe kaldal. Novembris ületasid Nõukogude idarinne väed Dnepri, ajastades rünnaku Tšerkassõ metsades tegutsenud partisanikoondisega, Saksa vägede tagalas.
Irdõni metsalahing
- Pikemalt artiklis Irdõni metsalahing
1944. aasta 9. jaanuaril sõidutati väeosa Buda-Orlovetsi lähistele ja paigutati positsioonidele Irdõni jõe metsasele lõunakaldale. Irdõni metsalahingud kestsid neli päeva: 15.–18. jaanuarini 1944.
Tšerkassõ kott
- Pikemalt artiklis Tšerkassõ kott
28. jaanuaril 1944 alustasid Nõukogude väed uut suuroperatsiooni, mille käigus piirati Tšerkassõ - Korsuni - Olshana piirkonnas sisse mitu diviisi kahe korpuse koosseisus. Kokku u 56 000 meest. Tšerkassõ kott ehk Orša-Tšerkassõ kott moodustus jaanuaris kui Punaarmee rinde kahes kohas läbi murdis ja haaras kotti 8. armee, Saksa XI ja XLII jalaväekorpused, mille koosseisu kuulus ka Vikingi SS-diviis, rünnakbrigaad Valloonia, 57., 72.. 88. ja 389. jalaväediviisid — enam-vähem täies koosseisus. Peale nende veel korpusgrupp „B“ kolonel Fouquet’i juhtimisel. Korpusgrupp „B“ oli varjunimeks 112., 255. ja 332. jalaväediviiside riismetele. Siis veel väiksemaid osasid 168. ja 167. jalaväediviisist, 14. soomusdiviisist, I pataljon 213. diviisist, julgestus- ja suusapataljon 323. diviisist. Kõik kokku umbes 56 000 meest[8]. Nõukogude vägede 2. Ukraina rinde 52. armee püüdis teostada läbimurret, et jõuda Irdõni jõeni, see forsseerida ning ühineda 1. Ukraina rinde vägedega. Sissepiiratutele saadeti appi lisajõude piiramisrõnga deblokeerimiseks, kuid abivägede saabumise ajaks moodustasid aga mõlemad Punaarmee rindeväed teise ehk siserõnga, mis tähendas, et "Tšerkassõ kott" oli kahekordne: siserõnga võitlejad takistasid väljamurret kotist, välisrõnga võitlejad tõrjusid deblokeerimisüksusi kotti sisenemast. "Narwa" pataljon oli üks sisse piiratud üksuste hulgas. 5. veebruuaril 1944 asus koti likvideerimisele Ukraina rinde 27. armee. Armee purustas eesolevad üksused, vallutades Steblevi linna ja ümbruse. Kui Punaarmee üritas "kotti" sisse tungida, jäi pataljon koos ühe pioneerikompaniiga eraldatuna omaette piiramisrõngasse, kuid murdis sealt kaotusterohkelt 6. veebruariks ülejäänud XI korpuse vägede juurde välja. Sissepiiratute grupeeringu väljamurde ees liikus diviis "Wiking" luurepataljon, pataljoni "Narva" liikmetest koostatud grupp. Tšerkassõ kotist väljamurdmisel oli "Narwa" oli diviisi "Wiking" murdeüksuseks[9], liikudes ühe väljamurdekolonni eesotsas. Pataljoni koosseisust pääses välja vaid u 100 meest[10]. Seejuures kaotati sõidukid ja tehnika. Pärast seda lahingut oli pataljonis ainult üks terve ohvitser (Hando Ruus), ülejäänud olid kas haavatud või langenud. Surma said pataljoniülem Bernhard Grafhorst, 2. kompanii ülem Hugo Siim jt. Kotist pääses eluga iga kümnes võitleja, surma sai kokku üle 40 000 sõduri ja ohvitseri[5].
Olshana kott
Sissepiiratud väeosade hävitamiseks alustas Punaarmee suure kotti tükeldamist ajal, mil pataljon "Narva" kaitses taganemata Tšernigivi ruumis strateegiliselt tähtsat Olshanat kuni Punaarmee selle ära lõikas. Selle tagajärjel pidid eestlased kõigepealt suurde kotti välja murdma, mis neil ka õnnestus. Side puudumise ja ka raadiohäirete tõttu ei saanud sissepiiratud teada täpset kohta, kuhu nad pidid välja murdma. Oli antud suund Lisjanka kõrgendik 239,0. Kõrgendikul 239,0. jõudes kus pidid ootama deblokeerimisüksused, seisid aga Punaarmee tanki- kolonn, suurtükivägi ja nende taga ratsaeskadronid. Väljamurre oli suunatud Oktoobri asulale, mis asus kirdes. Kõrgendikul 239,0 asunud Punaarmee soomusvöönd ei andnud pisematki lootust läbimurdeks, ning läbimurdnud suundusid vasakule metsamassiivi poole, mis aga oli hoopis lõunas. Gniloi Tikitši sillad asusid Oktoobri asula piirides oodates väljatungijaid, keda kunagi sinna ei ilmunud.
Uuest kotist väljamurdmisele saadeti sissepiiratud kahe korpuse väeosade juhtide Wilhelm Stemmermanni ja Theo-Helmut Liebi korraldusel avangariväeosadena 5. SS-Soomusdiviisi "Wiking" ja 72. diviisi väeosad[11] III armeekorpuse positsioonide suunas. Punaarmee piiramisrõnga väed koosnesid aga 3 armee (4. kaardiväe, 27., ja 52. armee) vägedest. 17. veebruaril 1944 saatis "Wikingi" komandör kindral Gille "Narva" pataljoni läbimurdeks koos tankide ja rünnakkahuritega teed tegema. Seljatagust kaitsesid teised väeosad, haavatute voor oli kahe rünnakrühma vahel. Eest ja tagant ründasid kotist väljamurdvaid väeosi vene tankid ja jalavägi. Vene tankid murdsid läbi ka haavatute kolonni juurde ja sõitsid pikki voori, lömastades haavatuid hobuseid ja voorimehi. Pataljon "Narva" murdis kotist välja Gniloi Doni rajoonis.
Pärast väljajõudmist kogunes diviis "Wiking" Poolas Lublini ümbruses, kus pataljon "Narva" eraldati Diviisist "Wiking" ja saadeti Eestisse.
| 20. Eesti SS-diviisi 20. Füsiljerpataljon Waffen-SS Füsilier Bataillon 20 (saksa keeles) | |
|---|---|
|
Relva-SSi logo | |
| Tegev | märts 1944 – september 1944 |
| Riik |
Suursaksa Riik |
| Kuuluvus | Relva-SS 20. eesti vabatahtlike SS-diviis |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | pataljon |
| Lahingud |
Teise maailmasõja Idarinde 1944: Auvere lahing Sinimägede lahing Porkuni lahing |
| Ülemad | |
| Võtmeisikud |
Hauptsturmführer Hans Wallner Obersturmführer Oskar Ruut Hauptsturmführer Hando Ruus |
20. märtsil 1944 saabus pataljon "Narva" Tallinna (172 Tserkassõ kotist väljamurdnud meest, nendest 35 viimasest, 500-mehelisest täiendusest[viide?]), kus toimus väeosa pidulik vastuvõtt ja paraad Vabaduse väljakul.
Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Kehra ümbrusse formeerimisele ja väljaõppele, Tallinnast ära ümbrusse. Kehra ligidal külades moodustati 4 kompaniid. Pataljoni "Narva" tuumikust moodustati 20. Eesti SS-diviisi 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon) ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest, 300 Kehrast ja 300 Alaverest. 4. juunil 1944 suunati 20. jalaväepataljon "Narva" rindele.
Pataljoni ülemad
- Pataljoniülem SS-Hauptsturmführer Hans Wallner (sai haavata ja evakueeriti 20. juulil 1944 Sinimägedest).
- Pataljoniülema adjutant Hando Ruus
- Relva-SS Obersturmführer Oskar Ruut, pataljoniülema kohusetäitja – † langes 3. augustil 1944 Sinimägedes;
- ülema kohustes Relva-SS Hauptsturmführer Hando Ruus, vangistati 23. septembril 1944 Ambla lähedal.
Pataljoni koosseis
- I kompanii, kompaniiülem Relva-SS Untersturmführer Dmitri Amon, Relva-SS Untersturmführer Heino Reigo (–7.1944) (18.10.1922 - 4.10.2007)
- II kompanii, kompaniiülem Relva-SS Obersturmführer Ernst Kabrits († 27. juuli 1944 Sinimägede lahingus), Relva-SS Untersturmführer Robert Helde
- rühmaülemad: Martin Arike[12]
- III kompanii, kompaniiülem Relva-SS Obersturmführer Valdur Visnapuu († 27. juuli 1944 Sinimägede lahingus)
- rühmaülemad: Aksel Susi († 27. juuli 1944 Sinimägede lahingus), Lembit Jõemägi, Relva-SS Untersturmführer Robert Helde
- IV (raskerelvade)kompanii, kompaniiülem Relva-SS Hauptsturmführer Oskar Ruut († 3. august 1944), Relva-SS Untersturmführer Evald Müür (1918-1996)
- rühmaülemad: Relva-SS Untersturmführer Hugo Kukk
Auvere lahingud
23. juunil viidi pataljon Sininõmmelt Krivasoo koti äärde Kulgule, viibisid mõni nädal Kulgul ja siis viidi uuele kohale Kõrgsool, ning mõni päev enne Auvere lahingut paigutati meid Auvere juurde. Pataljon võitles kõrvuti Harald Riipalu juhtud 47. rügemendi ja 11. Ida-Preisi jalaväediviisiga Auvere platsdarmil, Auvere lahingus. Auvere lahingus olid eesliinil Sinimägede ja raudtee vahelises lõigus.
1944. aasta 25. juulil langes nende väeosade osaks tõrjuda tagasi järjekordne Punaarmee läbimurdekatse. Muljetavaldava tulejõuga oli juba suurtükitule ettevalmistus. Selle kitsa rindelõigu suunas tulistati välja umbes 80 000 mürsku. Järjekordse karmi lahingu bilanss oli järgmine: Punaarmee läbimurdekatse ebaõnnestus ränkade kaotustega, 8000 langenut, 29 purustatud tanki ja 8 lennukit. 3. kompanii vasturünnakul langes viimane rühmaülem ja kompaniiülem obersturmführer Valdur Visnapuu sai raskelt haavata ning suri veel eesliinil. 20. jalaväepataljonis oli rivis III kompanii peale kokku 30 meest.
- Pikemalt artiklis Auvere lahingud
Sinimägede lahingud
Sinimägede lahingute ajal sai Hando Ruusist, pärast pataljoniülema kohusetäitja Oskar Ruudi langemist 3. augustil 1944 ja pataljoni üle võtnud hauptsturmführer Hans Wallneri haavatasaamist mõned päevad hiljem, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni (20. SS-füsiljeerpataljon) komandör.
- Pikemalt artiklis Sinimägede lahing
Pataljoni taandumine Tannenbergi liinilt
Pataljoni osad võtsid osa Porkuni lahingust ja osa neist murdis seal Punaarmee piiramisrõngast välja.
22. septembril 1944 piirati Hando Ruusi rühm Ambla lähedal öösel metsas ümber. Pärast korduvate läbirääkimiste pidamist ja läbirääkijate poolt vastavate lubaduste saamist (meelitati Ruusi grupp koolivenna vanemleitnant Kase poolt alla andma) ütles Ruus meestele, et olete vandes vabad ja relvad pandi maha. Vangide kolonn koos Ruusiga, umbes 80 meest, alustas liikumist Tallinna suunas.
22. septembrit 1944 võib lugeda kuulsa pataljoni "Narva", hiljem 20. üksiku SS-jalaväepataljoni lõpuks.
Wikiwand in your browser!
Seamless Wikipedia browsing. On steroids.
Every time you click a link to Wikipedia, Wiktionary or Wikiquote in your browser's search results, it will show the modern Wikiwand interface.
Wikiwand extension is a five stars, simple, with minimum permission required to keep your browsing private, safe and transparent.
